Cayring Carroll Cathay – Lauren


Meie kooselu, nagu öeldud, sai alguse tänu meie (isastele) koertele. Juba perena, hakkasime otsima koera, kes oleks võrdselt meie mõlema oma. Otsustasime, et sel korral peaks ta olema emane, ja pärast pikki arutelusid, jäime peatuma kuldsetel retriiveritel. Lauren, sündinud 9. oktoobril 2005, tuli meie juurde kennelist Cayring Tallinnast. Kassaabjubasüüa

Esimesest hetkest meie kodus sai Laurenist meie koerakarja alfaemane. Iseenesest ei ole see halb, kuna ta on kasvanud väikesest huligaanist korraliku käitumisega koerapreiliks- aga milline kutsikapõlv tal küll oli!!! Meil tuli täita auke betoonseintes, vahetada tapeet ja vaipkate põrandal pärast seda, kui Lauren sai küllalt vanaks, et mõista, miks pererahvas peab aeg-ajalt ka tööl käima. Praeguseni on alles kollektsioon esemetest, mille ta osaliselt purustas- minu kleit, mõned jalatsid, riidepuu, madrats, villane tekk, kui nimetada vaid mõningaid- ja me ei saa kollektsioonile lisada täispuitmööblit, mis on hetkel veel kasutuses. Mõistuseletulek oli Laureni puhul äkiline ja sellega täitis ta kõik lootused, mille olime pannud pehmetele kasvatusmeetoditele: ühel ilusal päeval ta lihtsalt lakkas olemast nuhtlus neljal käpal ja hakkas kuuletuma käsklustele, mis talle olid õpetatud. Ja siis alustas ta väikese kutsika kasvatamist- tõsise distsipliini vaimus!Väikejasuur

Laurenile planeerisime säravat näitusekarjääri, kuna ta pärineb tituleeritud vanematest. Paraku ei ole tähelendu tulnud- Lauren on kohtunike sõnutsi liiga hapra kehaehitusega ja ka kasukas võiks olla lopsakam. Ent tüdruk teab ise oma väärtust- ma pole kunagi näinud koera, kel oleks suurem rõõm enese näitamisest- ta NAUDIB näitusi, naudib esinemist ja on kõigilt kohtunikelt saanud kiidusõnu oma temperamendi kohta. Teatud mõttes on Lauren läbilõige minu enda teekonnast algaja händlerina- me alustasime kehvavõitu koostööst ja järk- järgult teineteist tundma õppides oleme jõudnud täiesti uuele teineteisemõistmise tasandile, saades viimastel kordadel kohtunikelt kiita ka oskusliku händleritöö eest. Me oleme meeskond- ja naudime mõlemad seda tunnet. Copy (2) of DSCF0011

Lisaks koertenäitustele, armastab Lauren aias jooksmist ja tal on äärmiselt tugev kättetoomisinstinkt- palli või pulga järele võiks ta nõrkemiseni joosta (palavate ilmadega tuleb teda lausa tagasi hoida)!

Laurenist

Lauren on sündinud 09.10.2005.

Laurenile nime valimine oli päris peamurdmine. Alates temast, on kõik meie kutsikad saanud oma hüüdnime tõsise hääletamise käigus; kandidaate on terve hulk ja need käiakse tavapäraselt mitu korda üle, enne kui leitakse sobiv variant. Ka Laurenile oli meil mitu head kandidaati, muuhulgas Pipi ja Ronja. Ent siis tuli meil järsku idee nimetada ta ühe meie lemmikjalgpallimeeskonna tolleaegse mängija järgi ja Laureniks ta lõpuks ka sai, ehkki tema hilisemat iseloomu arvestades oleks ka Pipi lausa suurepäraselt sobinud.

Laureni kirjeldades tuleb esimesena pähe sõna “suur”, kuigi kehalt on ta oma tõu kohta pigem väiksevõitu. Tema on just selline, kelle kohta öeldakse “suur vaimult”. Pöörase kutsikapõlve järel tuli rahunemine, koer õppis oma väärtuslikke omadusi kasutama ja välja näitama. Pärast rida “väga häid” ja “häid” hindeid näitustelt on hakanud viimaks tulema ka “suurepärased”- aga see on üksnes väline ilu! Lauren on üks neid koeri, kes on kõige enam kaotanud selle tõttu, et tema omanikud on algajad ja kogenematud. Me ei osanud temas näha töökoera, ehkki ka Laureni ema ja vanaema ning eriti muidugi tema isa on end näidanud heade tööomadustega koertena. Esimest korda sai Lauren treeningplatsile viidud juba kolme ja poole aasta vanuses ja isegi siis lihtsalt nalja pärast- majja tuli sportkoera kutsikas, kellega peremees treeninguid alustas, ja selle kõrvalt tekkis mõte ka Laureniga “lihtsalt korraks proovida”.Valgehaldjas

Meie treener aga sattus temast lausa vaimustusse ja nõnda jäimegi edasi töötama. Muide, Laureni hiilgavaid tööomadusi on märganud isegi kohtunikud näituseringis; näiteks proua Ing-Marie Hagelin pidas Valga näitusel 2009. aasta suvel oluliseks perenaisele eraldi suusõnal rõhutada, et tegemist on väga hea töökoeraga. Kuulekuskoolituse esimese astme eksami sooritas Lauren 2009. aasta sügisel juba koos treeneri proua Marika Mikuga- pärast suviseid osalemisi algajatele mõeldud kuulekuskoolituse võistlustel andis perenaine endale lõpuks aru, et kui ta tahab, et Laurenil oleks võimalus saavutada koolituses mingeid tõsiseltvõetavaid tulemusi, peab selle koeraga treeninguid jätkama isik, kes oskab koera häid omadusi vääriliselt realiseerida. Lauren on äärmiselt kiire, energiast pulbitsev koer, kes vajab kaaslast, kes suudaks temaga sammu pidada. Nõnda, pärast kolme kuu vältel “pikapäevarühmas” käimist (hommikul viisime koera trenni, õhtul tõime koju), saavutas tüdruk esitusega, mis oleks au teinud igale teenistuskoerale, oma eksamitulemuse 95 punkti. Nüüdseks on sooritatud ka II ja III astme tulemused.

Laureni saleda ja hapra kehakuju osas on ta saanud kohtunikelt varasematel aastatel ohtralt kriitikat. Samas kõik koeraspordiga seotud inimesed on tema taljejoont eeskujuks seadnud Kutsikapõlves sõi Lauren Roburi kuivtoitu, hiljem oleme korduvalt proovinud marke vahetada, leidmaks midagi, millega koera kosuma saada- sest nooremas eas ka napivõitu karvkate lasi tal tõesti kõhnavõitu paista. Figuur muutus täidlasemaks Platinumi kutsikatoiduga, mida me sõime umbes aasta vältel. Hiljem sai see vahetatud Bewi vastu, mida söövad nüüdseks ka teised meie sportivad koerad- ja see tundub samuti hästi sobivat. Lisapaladena saab Lauren ampsu enamikest toitudest, mida peres süüakse- ja meie majas tõesti ei ole probleemi nimega “isutu koer”!!!
Peansiestat

Laurenil on mitmeid isikupäraseid harjumusi. Talle meeldib kallistada- tagumistel käppadel seistes põimib ta esikäpad ümber inimese puusade ja seisab niiviisi hoides tükk-tükk aega liikumatult. Tal on ka väga omane poos, mida meie peres kutsutakse “suslikumängimiseks”: tagajalgadel kükitades sirutab ta esikäpad rõhtsalt ette, toetudes kas ühe või mõlema käpaga mingile pinnale või ka inimese käele. See on väga naljakas.
Laureni lemmiktegevuseks on esinemine- ükskõik, kas näitusel või treeningplatsil, aga tema tahab särada! Ja ta särabki- sest säärast vaimustust ja indu, nagu on täis tema silmad, ei näe just sageli. Kui parajasti ei ole võimalust eputada, siis võib ju ka aias ringi tuuseldada või lesida ja lasta end kõhu alt sügada. Ent näidake Laurenile vaid trennirihma või näituseasjade kotti- ja sellel koeral on kellaajast sõltumata uni läinud ja silm säramas! Kui juhtub olema näitus, millel osalevad teised meie pere koerad, võib Lauren kogu õhtu mossitada ja nurgas aeg-ajalt südantlõhestavalt ohata ning välja ilmub ta siis alles söögiajaks- kuidas te võisite mind koju jätta?!

Asjad, mis Laurenile ei meeldi, võib kokku võtta ühe sõnaga- autosõit. Praeguseks, kui peres on oma auto, on ta hakanud seda seostama treeningute ja näitustega ning läheb autosse omal käpal ja päris reipalt. Endistel aegadel, kui näitustel käidi tuttavate pakutud küüdiga, tuli teda aga sülega autosse tõsta ja ka siis reisis ta parema meelega omaniku süles kui pagasipoolel. Lepitada Laurenit autosõiduga on olnud kõige raskem selle koera õpetamise juures, aga praeguseks on see takistus ka õnnelikult ületatud. Meid ootavad suured teod.

Aastal 2011. sai Lauren, keda seni naljatamisi Suureks Emaks kutsusime, ka tõepoolest emaks. Koostöös kenneliga Windalas´s (suur tänu siinkohal Anna-Maijale ja Joukole!), sündis 9. aprillil kuus imearmast kutsikat. Laureni tervis oli kogu tiinuse ajal hea ja kutsikatele jätkus piisavalt piima, ka taastus ta sünnitusest imetlusväärse kiirusega. Ehkki noored, ilmutavad kõik kuus kutsikat juba praegu häid iseloomuomadusi ja tõsist tegutsemistahet, on energilised ja innukad- nagu me Laureni ja Rolle lastelt lootsimegi. Seetõttu oleme otsustanud, et vaatamata sellele, et Lauren saab sügisel juba seitsmeaastaseks, planeerime talle käesoleval aastal siiski veel teise pesakonna.

Laureni terviseuuringud ja saavutused

Laureni sugupuu

Lauren Uniteddogs lehel

Comments are closed.