Igavesti meie südames


See osa meie koduleheküljest on pühendatud koertele meie minevikust. Siit ei leia fotosid, kuna neid lihtsalt pole- need koerad on lihtsalt nimed, märgitud taevasse, lootuses, et Inimene ja Koer kohtuvad ühel päeval taas teisel pool Vikerkaaresilda.

Esimene neist on väike valge koerake rõngas saba, mustade silmade ja tõeliselt suure iseloomuga, nimega Pätu (Pämps).Ta suri koerte katku aasta vanuses, jättes armi oma peremehe ja tema perekonna südameisse.

Tema järel tuli Nublu (Nups)- koeraproua śnautserit või terjerit meenutava näoga- püstised kõrvad, karvane ja habemega. Mu abikaasale pisteti ta lapsepõlves tasuta sülle ja koera esimesed elunädalad kujutasid endast ränka võitlust askaridoosist nõrgestatud organismi ellujäämise nimel. Suurepärane sõber ja ustav kaaslane lahkus üle Vikerkaaresilla üheteistkümne aasta vanuses vähktõve tõttu.

Valgus minu enese minevikust on Sandy, ametliku nimega Sanbig Bim, õigupoolest mu vanematele kuulunud puhtatõuline saksa lambakoer. Olin umbes kümneaastane, kui see imeline olend mu elu tuli, ega jõudnud aastatki vanemaks saada, kui ta meie seast lahkus. Meil oli vaid üks suvi, enne kui purunesid meie lootused, plaanid- ja meie südamed. Parvoviirus võttis meilt Sandy, kui ta oli kõigest 9,5 kuud vana- see oli esimene kord elus, mil ma nägin oma isa nutmas. Mu isa ei saanud sellest kunagi üle, ei võtnud enam ühtki koera- ja mina ei saa silmi ära üheltki kohatud saksa lambakoeralt, kes on seda tüüpi nagu Sandy- tugev, hea pigmendiga ja tume. Kalis Sandy, anna andeks, et me ei suutnud kaitsta Sind selle traaglise saatuse eest, aga küllap Sa tead, kui väga me Sind armastasime ja Sinust veelgi puudust tunneme! Palun hoia taevast silm peal meie praegustel koertel!

Rhettie

Rhettie

Comments are closed.